Nõiad
"
(Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki,
tehes seda mõeldamatult kiiresti.
Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende
silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks
tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja. Nad painutasid ennast tagurpidi, kuni
pea puutus vastu jalgu ning kõndisid niimoodi imestamapaneva nobedusega ja pikka aega
ühtejärge. Nad tõid kuuldavale nii koledaid ja nii valje karjeid, mida keegi polnud varem
kuulnud. Nende suust tuli siivutuid sõnu, et ka kõige ärarikutumad meesterahvad oleksid neid
häbenenud.
Kurjast vaimust vaevatuid etendas olid nunnad hakanud ka ise uskuma, et nad ongi
seestunud. Teesklemine kasvas üle prühhoosiks. Seesugustest juhtumitest ilmneb, mil määral
ühiskonda haaranud nõiamaania oli inimesed tõepoolest hulluks ajanud.