„Informatsioon on kaasaegse maailma religioon“
“ sain ma oma arusaamadele
toetust ja ka sõnastuse. Olin tükk aega mõelnud, kas ma olen ainuke, kellele ei anna
järjekordsed metsatulekahjude ja autoavariide uudised mitte midagi muud, kui teadmise, et
teinekord oskan vähemalt seltskonnas kaasa rääkida? Kui nooremana ajalehte lugedes või
„Reporterit“ vaadates tekkis maailma veidrustest uudiseid nähes vähemalt mingigi emotsioon,
siis nüüd aastaid hiljem ei oska ma enam imestadagi ega vaevugi nende peale oma arvamust
avaldama. Teated geiparaadidest või abielurikkuvatest kirikupeadest ei suuda mind enam
kõigutada rohkem, kui vaid ühe tülpinud ohkega. Nõustun Raagiga, et paraku ei ole enam
tarbija esimene kriteerium ajakirjanduse faktitäpsus ning tihtipeale ei oskagi inimene
informatsiooni kasutada millekski muuks, kui vestluseks sõprade seltsis.
Mida ikkagi siis tähendab see informatsiooni meile religiooniks olemine? Mina
annaabi.ee 
