Tutanhamon
pinevalt minult teateid. Alguses ei suutnud ma midagi nha, sest kambrist
vljuv soe hk pani knla hubisema. Kui mu silmad aga valgusega harjusid,
kerkisid nagu udust esile kambri sisemuse ksikasjad, kummalised loomad, kujud
ja kuld kikjal srav ja sdelev kuld. Teistele, kes mu krval seisid,
vis see tunduda igavikuna olin imetlusest keeletu (H. Carter, lk 176)
Lord Carnarvon oli esimene, kes seda pinget enam taluda ei suutnud. Kas te
nete midagi, Carter? sosistas ta erutatult.
Jah, tles Carter, imepraseid asju.
Seda, mida nitas siin vilkuv knlaleek, polnud kski inimsilm ninud enam
kolm tuhat kolmsada aastat. See oli kauneim, hinnalisim, mida arheoloogid iial
olid maapuest pevavalgele toonud. Seal seisis lootoseiekujuline
lbipaistev alabasterkarikas, sellest vasakul mitu kulla ja klaasintarsiaga
kaunistatud mberpaisatud vankrit. Nende taga prani silmi vaatav kuningakuju,
kullast voodid, mustad kirstud, kuldne troon. Kuid polnud jlgegi sargast vi
muumiast
annaabi.ee 
