Oskar Wilde „Dorian Gray portree”
Hetke pärast
kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt
samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See
veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
Ilusa näolapiga Dorian Grayst maalitakse pea sama ilus pilt. DG kahetseb, et pilt jääb ilusaks, aga tema mitte ja
ta soovib, et oleks vastupidi. Mingi imenipiga see sedasi lähebki. Kõik, mis DG edaspidi teeb, rikub pilti, aga
mitte teda ennast.
Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema.
Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad
filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).
Dorian Gray välimine ilu tapab sisemise?
annaabi.ee 
