Sääsed
poolt eritatavad keemilised ained, näiteks piimhape. Saaklooma leidmine on lihtsam osa sääseema
ohtlikust ülesandest. Juba umbes 600 hertsise sagedusega tiivapirin reedab kohemaid ära tema
lähenemise. Just selles sagedusvahemikus on loomade kõrvad hästi tundlikud. Nahale maandudes
tuleb leida sobiv koht, kust ta jaksab oma iminoka mõnda nahaalusesse verekapillaari pista. Kuigi suuri
küüniseid ta jalgadel pole, kõdistab ta imemiskohta otsides paratamatult looma nahka ja reedab oma
asukoha. Peenikese iminoka nahast läbi pistmist ei märka keegi, kuid imemiskohta eritatav vere
hüübimist vältiv sülg tekitab kerge, kiiresti mööduva kiheluse. Alles nüüd saab sääsk vaikselt ja
tähelepandamatult veeta järgmised minutid verd imedes. Õnneks on suuri soojaverelisi loomi, kelle vähe
kaitstud nahalt on hea verd imeda, looduses üha rohkem.
Kasutatud kirjandus:
http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel210_39
annaabi.ee 
