Anna Haava
ja laant:
Kanarbikus kasvasin,
Tuli päike, tulisilm,
sambla süles sirgusin,
teiseks, teiseks läks kõik ilm.
kaste külm mind kaisutas,
Laasi hakkas hiilgama,
pilve puhkel paisutas:
õhud õrnad õõtsuma,
olen nõmmelill.
ilutsema ma.
(Nõmmelill)
Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab
,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo:
(Unes nägin)
Unes nägin hiilgavat
Aga ei ma sinna nüüd
kalli silmad säravad,
imemaad,
igatse:
kaunimad,
kuulsin kannelt kaunimat
mul on kaunim, armsam hüüd -
kalli laulud lõbusad,
kõlavat.
kuulake:
armsamad.
,,Luuletuste"(1890) teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde
kahestumine. Õnne suurusega võrdseks saab kaotuskartus. Kõige üle
valitseb haavalik hingestatus, üleolek puhtmeeleliselt armastus lähedus
hinge loovatele jõududele. Teadmine teise inimsüdame vastukõlast annab
elule uue väärtuse, äratab tahte paremaks saada (,,Siis olen parem
inimene
annaabi.ee 
