"imemaa" - 1 õppematerjal

Anna Haava

tekitanud võõrastus sünge tegelikkuse ees, mille muutumiseks luuletaja ei näinud võimalusi. Inimesele, vaenulikule maailmale suudab luuletaja vastu seada ainult unistuse ja igatsuse jõu. Vahel seostuvad poeetilise kujundiga religioossed kujutelmad,kuid mõtisklused maiste kannatuste taevasest tasust ei köida Haavat kauaks. Tõelise poeetilise ideaalina välgatab luuletaja muremõttesse maine ilunägemus: ,,Kaugel lainete laia taga... Haljendab üksi imemaa." või siis palutakse tuultelt tiibu, ,,Et ma jõuan sinna maale, Mis kord lehvis koidikul". Kuid siis hakkab õrnalt kõlama mõistatuslik heli, nagu oleks imemaa päris lähedale tulnud: (Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde) Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde.  Luige tiivul, kohab akna all? Kas on arm, kas surm, kas imesõnum? Süda põues mul on põksuval. Kevad toob kaasa suure õnneõhina.Nii leiab laulik igat-