Põrgu
suuresti tingitud võibolla Dante raamatust. Paraku, on mul täna üldistamise tuju ja ma ei oska
jagada põrgut erinevateks tasanditseks, sest minujaoks on see lihtsalt üks suur ja lõputu koht,
täiesti tavaline ühiskond, mis ootab inimest peale surma. Ma üheltpoolt naeruvääristan seda,
teiseltpoolt aga naudin ning tänan maailma sellise koha eest, kus patused enda tegude üle
järele mõelda saavad. Aga tegelikult, kui hakata mõtlema, siis mis imeloomaga on tegu?
Kuidas see siis ikkagi meie olemuse välja toob, ja mis kasu me sellest saame?
Põrgu on ideaalne, kuid samas koomiline. Kogu see materiaalsus, need dekoratsioonid,
seal on nii hea. Miks peaks keegi põrgut üldse vihkama? Inimesed, kes on oma patud
lunastanud muutuvad momentaalselt lahkeks, rõõmsameelseks, võib-olla veidi liiga
sentimentaalseks. Muidugi see on kohati põlastusväärne, aga siiski, aeg seiskub, et lihtsalt
annaabi.ee 
