E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» küsis ta Gabrielile uurivalt silma vaadates.
«Ma mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti,» kostis Gabriel.
«Mispärast te seda usute?» päris Agnes jälle ärkava umbusaldusega.
«Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevat -- nende seas ka teie armast peigmeest,» lisas
Gabriel veidi kahjurõõmsalt juurde.
«Tema põgenes -- enne mind?» kogeles Agnes nägu kõrvale pöörates, sest ta kärus
häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.
«Kõige esimeste seas ja .kõige imelikuma kiirusega,» tõendas Gabriel armutult. «Ärge tema
elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil tiibu
seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise-sõjas osavus ja
kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge
vaevaga valvamata väravast sisse tungida, aga kõrget aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei
tulnud neile meeldegi