õpitust näiteks madalmaade kunsti kohta. Navitrolla töödega olin ma varem juba tutvunud, kuna neid leidub paljudel vihikukaantel ning tal on lihtsalt nii omapärased tööd. Ta tööd on maalitud nii puhaste toonidega ning selgete joontega, tihtipeale on need ka proportsioonist väljas ning kujutavad midagi absurdset nagu näiteks pilvede peal seisvaid pingviine. Minu jaoks on Navitrolla pildid ühed armsamad. Need muudavad oma imelikkude ideedega ning värvilahendustega tuju koheselt heaks. Minu lemmik muuseumiks sai KUMU. Kuna käisin seal esimest korda, siis otsustasin kõik korrused läbi vaadata. Lemmik korruseks sai 4.korrus. Ma ootasin näituselt ,,Surm ja ilu'' palju rohkemat. Minu jaoks oleks võinud näitus olla palju suurem ning rohkemate teostega. Väga paljudest piltidest ei saanud ma kahjuks aga arugi. Minu üks lemmikumaid töid oli Gottfried Helnwein'i ,,Sõjakatastroofid 25'' ning ,,Sõjakatastroofid 28''
on rikas ja kes on vaene. Enge Üüve on Toomas Üüve naine ja Enekeni ema. Aat Elme on vana madrus, kes aitab Neenut. Praost Odja on jõukas peremees, kelle juures Ekke töötas võõrsil olles. Ta sai Ekkega väga heaks sõbraks. Kohe kindlasti ta ei tahtnud, et Ekke tema juurest lahkub, kuid ei hakanud Ekket keelama ega anuma. Pille Riin on postiljon ja hoolimatu tüdruk, kelle ema on surnud ja külarahvas kasutas teda ära imelikkude juttudega. Ei hoolinud enam kellestki ega millestki, tõmbus endasse. Ekke sattus tema juurde ja ostis talle uued kardinad, sest tema kodu oli muutunud hästi räpaseks. Vana sander mitrovski- mustlane, kes müüs Toomas Üüvele oma hobuse, kuid kuid oli õpetanud oma hobusele kindlad käsklused, mida keegi teine ei teadnud. Lass on tüdruk, kes elab Lapimaal. Ta ei teadnud, keda valida omale meheks. Jürga on mees, kelle Lass valib omale meheks. Ja pärast Ekke sõber.
jutulõnga edendus, kirjutamise stiil on huvitav ja hästi jälgitav, jutt on huvitav ja kisub kaasa 3) ilus keel ja ladus kõne. Lugeja võtab lugedes Vilde jutu tegevate isikute loost kõige elavamini osa. Vilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult peaotsuses lõpeb. Mõni juhtumine vähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude vahesõnade läbi osavõtmist ja kaastundmust osalt vähendab, kuid peajutt jääb ikka tõelikuks. Vildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuidas see ennast tõesti avaldab. Tema jutud saavad Eesti kirjanduses jäädavalt loetavateks kirjadeks, ja tema harva liiale minev loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks. PilleRiin Purje (Postimees)
annaabi.ee 
