Aga alati leiti mingi põhjus, et toredat koduvalvurit mitte võtta. Küll mul oli hale meel. Mõnikord nutsin kah, aga ikka ei suutnud vanemate meelt haledaks teha. Tänu õnnelikule juhusele olen nüüd ikkagi koeraomanik. Oma esimese koera sain sellel talvel, kuid tutvusin temaga juba sügisel. See oli ilus sügispäev , kui ma läksin koos oma õdedega Sõmerpalu laadale. Seal nägime ühte naist , kes müüs kutsikaid. Need olid imearmsad. Mu õde tahtis ühte kutsikat endale ja nii ta ostiski ilusa isase kutsika, kellele pandi nimeks Muffin. Sügisel elas õde oma perega veel maal ja Muffin oli loomulikult nende juures. Talve saabudes kolisid nad linna korterisse. Muffin ei õppinud aga kuidagi ühismaja reegleid selgeks. Nimelt ei tähendanud naabrite rahu talle midagi. Koerake haukus iga krõbina peale pikalt ja eriti kileda häälega. Õe jaoks oli see katastroof, aga minu jaoks suur vedamine
häälega Olen uhke, et olen eestlane! Eestil on palju häid külgi ja on ka mõningaid halbu külgi, kuid rääkigem tänasel päeval ainult positiivsetest asjadest. Meil eestlastel on oma vaba riik olnud juba tervelt 94 aastat, meil on oma riigikeel, mis on väga ilus, meil on oma riigihümn, mis on südamega kirjutatud, meil on oma sinimustvalge Eesti lipp, mida on uhke tunne vaadata ja üles heisata, meil on kohutavalt ilus loodus, kus ringi seigelda ja kust ei puudu imearmsad loomad ja linnud. Meie eestlased oleme laulu ja tantsurahvas ja seetõttu on meil ka enda üldlaulupidu, mis toimub iga viie aasta tagant ja kus osalevad erinevad kooriliigid ja puhkpilliorkestrid, meil eestlasel on omapärane luule ja väärikas maine. Lydia Koidula on pannud kirja read: Süda kuis sa ruttu tõused, kuumalt rinnas tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota', mõnda elus jätta maha- sind ei iial unusta
poleks arvanud, siis mõistad, et sa ei tundnud teda ligilähedaltki. See õpetab meid väärtustama neid, kes ei lahku me kõrvalt hetkekski nemad on need, keda peame hoidma eluhinnaga ja saame nimetada tõelisteks sõpradeks. Minu elu ei ole lotovõit. Ma ei ole sündinud rikka riigiametniku peresse ja ma ei ole Urmas Sõõrumaa lapselaps. Aga ma ei ole sellepärast pettunud ega pea seda kaotuseks. Vastupidi ma olen tohutult õnnelik selle võidu üle, mis mul olemas on. Mul on imearmsad vanemad ja perekond, tänu kellele olen see, kes ma olen. Nemad on andnud mulle võimaluse olla mina ise, lasknud mul ise otsuseid langetada ja toetanud mind terve elu. Lisaks neile on mul mitmeid tõelisi ja hoolivaid sõpru, kes on mulle kullast kallimad. Peaksime olema tänulikud selle üle mis meil on pidama seda omamoodi võiduks. Inimesed aga armastavad näha enda ümber ainult materiaalset maailma. See on tõsi, et tänapäeval teatakse kõige hinda ja ei millegi väärtust.
annaabi.ee 
