Laste ühiskondlik tervishoid aastatel 1920 – 1940
astmeid ja ülemineku-vorme. Kergem aste sellest on debiilsus. Binet ja Simoni järele on iga
laps debiilne, kes küll oskab ennast omasarnastele sõna ja kirja abil arusaadavaks teha, kuid
kes oma õppimises teistest kahe ja kolme aasta võrra taha jäävad (mitte koolist puudumisel ei
ole tahajäämine). Teine, raskem aste mahajäänute hulgas on imbetsilsus. Need on küll ka veel
õpivõimelised, kuid palju vähemal määral kui esimesed. Binet ja Simoni järele tuleb iga last
imbetsilseks lugeda, kes mitte ei suuda niikaugele saada, et oma mõtteid võiks kirja abil
avaldada. Seejuures peavad tema nägemisorganid olema terved.
Niisugustele lastele on erilist õpetuseandmist tarvis, mis oleks korraldatud nende võimete
kohaselt. Esimesed katsed sellel alal tehti Halle linnas Saksamaal 1859. a., kus säärastele
lastele avati abiklass. 1905. a. oli Saksamaal juba 660 abiklassi. Saksamaa eeskujul levis
abikoolide mõte igale poole.
Totrad lapsed
annaabi.ee 
