V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja iga kord, kui ma sealt ära tulen, on mul suu sõimu täis. Pean selle välja sülitama, muidu
lämbun, pergli pihta!»
«Kas te ei taha minuga jooma tulla?» küsis skolaar.
Ettepanek rahustas kaptenit.
«Miks mitte, aga mul pole raha.»
«Mul on!»
1 Oma erilist vormi säilitades on hing päästetud (lad. k.).
272
«Nonoh, näidake!»
1
5
9
Jehan keerutas üleolevalt ja nagu endastmõistetavalt f kapteni silme ees rahakotti,
ülemdiakon oli aga häm-Imastusest tardunud Charmolue sinnapaika jätnud ja tuli
nende juurde ning jäi mõni samm neist eemal seisma, silmitsedes mõlemat, ilma
et nood tähelegi oleksid pannud, sest nende silmi oli võlunud rahakukkur.
Phoebus hüüdis:
«Rahakott teie taskus, Jehan! See on ju nagu kuu-helk veepanges. Paistab, nagu oleks, aga
ometi pole. On ainult vari. Kurat võtaks, veame kihla, et kotis on ainult kivid!»
Jehan vastas külmalt:
«Vaata siis ise, missuguste kividega ma oma taskuid täidan!»