Kirjandussemiootika
tsoon.
Need on tööd, milles toimub strukturalismist eemaldumine; teose uurimine on
strukturalistlik, teksti uurimine - poststrukturalistlik.
Barthes moodustab sõna tekst-nauding, see on “õnnelik paabel”, keelte segunemine,
kus valitseb juhuslikkuse printsiip. Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda
fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud.
Barthes`i käsitlusel on lähedust Lacani psühhoanalüüsiga Lacanil seondub iha
imaginaarsuse mõistega, see on soov maailmaga ühte sulada ja samas olla iha
objektiks. Lacaniga on seotud ka mõiste ‘sümboolne’. Lacanil seostub ‘sümboolne’
alateadvusega. Sümboolne on kultuurinormid, midagi superego sarnast. L-i järgi on
subjekt kultuurifunktsioon. B-i järgi on autor/kirjanik keelefunktsioon. Subjekt
taandub funktsiooniks, tekst on sümboolsete süsteemide ristumiskoht, indiviid on
kultuuri atribuut. Lacan: Subjekt iseenesest on eimiski, alateadvus on selle Teise kõne,
annaabi.ee 
