Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e. imaginaarsesse kaosess ning arendaks välja mingi vaimuhaiguse vormi. Subjekt, kelle keel lubab sellistel jõududel lõhkuda asjade sümboolse korra, on seega teisisõnu subjekt, kellel on suurim oht hulluks minna. Paragrammatiline ei tähenda mingil juhul subjekti lokaliseerimist kusagile mitteteadvusse. Paragrammatism on lakkamatu võitlus loogika ja mitteloogika, tõelise ja mittetõelise, olemise ja mitteolemise, kõne ja mittekõne vahel. JACQUES LACAN (1901-1981) Kirjutised Ecrits 1967
toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
toimib süsteemi omavõnkumistega samas taktis (lükkab igal võnkel takka). Sellist olukorda nimetatakse resonantsiks. Resonants tekib välisjõu ringsagedusel r = (0 2- 2 2) 1/2 , mida nimetatakse resonantssageduseks. Kompleksarve à = a + i b, kus imaginaarühik i = (- 1) ½, kasutatakse füüsikas selleks, et: 1) kiiresti tuletada üks reaalarvuline suurus teise põhjal, s.t. minna liikumise kiirendamiseks ajutiselt arvude imaginaarsesse (mittereaalsesse) piirkonda; 2) esitada omavahel seotud kujul (kompleksselt) kaks suurust, mis mõlemad kirjeldavad ühte ja sedasama loodusnähtust (üks suurus on siis vastava kompleksarvu reaal- ja teine imaginaarosa). Kompleksmeetod võnkumiste või lainete kirjeldamiseks esitab perioodiliselt muutuva suuruse eksponent- kujulise kompleksarvuna à = A e it, mille moodul A on selle suuruse amplituud, argument t on faas ja reaalosa A cos t on hälve.
annaabi.ee 
