A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Vannun, ma ei teinud
seda meelega. Andke mulle andeks minu süü, mis on küll võib-olla suur, aga kindlasti
mitte tahtlik.)» Mileedi oli sel hetkel nii kaunis, usuline ekstaas, milles ta näis viibivat,
andis ta näole niisuguse ilme, ef pimestatud Felton uskus nägevat inglit, nagu ta seda äsja
oli arvanud kuulvat. «Jah,» vastas ta, «te segate, te eksitate inimesi, kes
siin lossis elavad.»
Vaene meeletu ei märganud enam ise oma kõne katkendlikkust. Mileedi aga
sukeldus oma ilvesepilguga tema südamepõhja.
«Ma vaikin,» ütles mileedi silmi langetades nii mahedalt, kui oskas, ja pealtnäha
täiesti alistunult.
«Ei, ei, proua,» ütles Felton. «Ärge laulge ainult nii kõvasti, eriti öösel.»
Nende sõnade juures tundis Felton, et ta ei saa vangi suhtes kauem olla endiselt karm,
ning ta sööstis toast välja.
«Te tegite hästi, leitnant,» ütles sõdur. «Niisugused laulud vapustavad hingepõhjani.
Siiski võib nendega lõpuks harjuda, sest ta hääl on nii ilus!»