Tõde ja Õigus II Terve tekst
andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale
virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia
sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui
hullumeelne.
,,Kui kena, kui imekena!" hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas.
,,Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!"
Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut
häält ja vaatas tagasi. Ning nähes, et Ramilda seisab õnneliku näoga keset tuba ja vaatleb
tema laastavat tegevust, tuli tal nagu aru uuesti tagasi ja ta peatus oma askelduses.
,,Veel kord!" palus Ramilda vene keeles. ,,See oli nii ilus: trrrahhh!" kiljus ta rõkatades. Aga vürst
seisis kui uimane keset killustatud riistu ja ei liigutanud end.