V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See kõmakas ajas Gringoire'il kananaha üle ihu.
«Neetud pidu!» hüüdis ta. «Pead sa mul ka kannul olema kõigis paigus! Oh jumal, isegi
lehmade ülevedajani jätkub sind!»
Siis vaatles ta Seine'i oma jalge ees ja teda haaras hirmus kiusatus:
«Ah,» lausus ta, «kui meelsasti hüppaksin vette, kui ta ainult nii külm poleks!»
Siis tuli ta meeleheitlikule otsusele. Kui tal võimatu oli pääseda narride paavsti, Jehan
Fourbeault' lippude, meiuokste kimpude, ilutulede ning paukude eest, kas siis parem pole
julgelt otse peo südamesse tungida ja Greve'i platsile minna.
«Vähemalt leian sealt,» mõtles ta, «ühe rõõmutule tukigi, et sooja saada, võin vahest
suhugi pista mõne raasukese kolmest suurest suhkrust tehtud kuninglikust vapist, mis rahva
jaoks linnapuhvetisse pidi välja pandama.»
II. GREVE'I PLATS
Tolleaegsest Greve'i platsist on säilinud ainult vaevalt märgatav jälg: veetlev tornike platsi
põhjanurgas