Inimkond on omandanud julmi viise, kuidas maailma ja elu lõpetada ning on tõestanud sihikindlust saavutada eesmärgid olenemata tagajärgedest, millel on võivad olla laastavad tagajärjed inimeste olemusele- inimlikkusele. Romaanis ,,Läänerindel muutuseta'' käsitleb Remarque eelkõige just inimlikkuse küsimust esitades lugejale võikaid pilte lahinguväljadelt ning jõudes mõtetega alatihti sõja destruktiivse mõjuni inimlikkusele. Ta ei ole kindlasti leebe kirjanik, kes ilustaks võikaid sündmusi, vaid räägib asjadest ausalt tehes isegi 21.sajandil elavale noorele võimalikuks saada aimu mineviku lahingutest. Raamaturidade vahelt kõlab tugevalt välja sõnum, et sõjas ei ole kohta inimesele, vaid robotilaadsele sõdurile, kes ei tohi tunda emotsioone. Minategelane juhtis nii mõnigi kord oma mõtteid suurtelt asjadelt ära mõistes, et mõeldes nende olemusele ajaks noormehe enda mõistus ta hauda
juhuslikult teada saavad, ei pea sa tundma end selles süüdi, et su seksuaalsed eelistused neile haiget teevad. Seejuures ei teeni mingit eesmärki ka see, kui sa mõttetult oma seksuaalelu avalikustad. Teine erand reeglites puudutab masohhiste. Masohhist saab naudingu valust. Seega teeb tema masohhistliku suundumuse eitamine ja seeläbi valu mittetekitamine talle sama palju vaeva kui valu tekitamine mittemasohhistile. Seda kohta ilustaks lugu tõeliselt julmast sadistist. Masohhist palub sadisti: ,,Peksa mind!" Sadist vaid irvitab ja vastab: ,,Ei peksa". Kui keegi soovib, et talle tehtaks haiget ning ta naudib seda, siis ei näe ma mingit põhjust keelduda tema palvet täitmast. Mõiste sadist tähendab rahvapäraselt isikut, kes saab naudingu teistega brutaalselt käitumisest. Tegelikult on sadist ,,ohvrite" suhtes üsna valiv. Ta teeb oma valiku paljude seast
annaabi.ee 
