,,Miks sa mulle ei vastanud midagi? Kas vastus on ei? Kadusid nii ruttu ära, mõtlesin, et sa ei tahagi minuga rääkida?" küsis Rando. ,,Ei, anna andeks. Unustasin täitsa ära, läksin koju, ja noh, meelest läks! Aga maitea, ma tunnen sind lasteaiast saati, võimidagi sellist, meil on koos alati tore, me naerame kogu aeg koos, me viskame üksteist lumehunnikusse ja siis solvume üksteise peale, meil olid superajad aga see eilne mul võttis jah pisara silma. Aga kuna sa palusid nii ilusasi vabandust siis ma ütlen sulle ,,jah"!" Ja siis rääkisime veel pikemalt telefonitsi, kuid varsti lõpetasin kõne. Me tegime voodid valmis, käisime pesemas ja läksime magama, kuna kell oli palju ja koolipäev oli meil veel ees. Kell oli 6:30 kui mu äratuskell hakkas helisema, mina ärkasin kohe üles ning seejärel hüppasin Kerdale peale, ka tema hüppas kohese püsti. Sain ma temakäest peksa et ma talle peale hüppasin. ,,Võrratu hommik, mis algab sinikatega," teatasin ma rõõmsalt
annaabi.ee 
