A.dumas Kolm musketäri terve raamat
paraadriietuse kuldse mõõgarihmaga ja võitis siis kõik uuesti tagasi ning lisaks veel sada
lui-doori, kusjuures tema kaunid mustad kulmud ei tõusnud ega langenud kriipsugi võrra,
tema käed ei kaotanud oma pärlmutri varjundit ja tema tol õhtul nii meeldiv vestlusviis
jäi endiselt rahulikuks ning meeldivaks.
Athose sünge ilme põhjuseks ei olnud ka atmosfäärilised muutused nagu meie
naabrite inglaste juures, sest aasta ilusamatel aegadel tema kurbus tavaliselt süvenes;
juuni ja juuli olid Athose kõige kohutavamad kuud.
Olevik ei teinud Athosele muret ja ta kehitas õlgu, kui talle räägiti tulevikust; tema
saladus peitus järelikult minevikus, nagu d'Artagnan oli ähmaselt kuulnud.
Kogu tema isikut hõlmav salapärasusevarjund tegi veelgi huvitavamaks mehe, kelle
silmad ja suu isegi täielikult joobnuna midagi ei reetnud, ükskõik kui osavasti talle
küsimusi oleks esitatud.
«Kui kurb see on!» sõnas d'Artagnan
annaabi.ee 
