E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kindralit. Teda nimetati «Eestimaa Hannibaliks», sest et ta ilma kartuseta oma väikese salgaga
vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki
oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Hannibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.
Ivo Schenkenbergi telk -- endine vene vürsti omandus -- oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja
pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind
332
kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega käetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega
üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma jenna Christophi ja kolme nägusa
tütarlapsega joogilauas -- sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma
naisterahva seltsita ei maitsenud --, kui Andres kummardades sisse astus.
«Noh, kas hobuseid leidsid?» hüüdis Ivo talle vastu.
«Viisteistkümmend hobust,» vastas Andres keha sirgeks ajades.
«Kust?»
«Hanijõelt.»
«Kas hinda küsiti?»