Õppides uusi sõnu väljendeid muutub meie keel ilmekamaks ja isikupärasemaks. Kõigile meeldib kuulata huvitava sõnavaraga inimest. Nii saame ka koolitöös paremaid hindeid, sest õpetajad peavad lugu õpilastest, kes kirjutavad huvitavaid kirjandeid. Raamatud on huvitavad. Tore on lugeda ulmelistest seiklustest ning fantaasiat kasutades asju ette kujutada. Filmi on küll huvitav tore vaadata, kuid seal on tegelased valmis kujul ette antud ning kujutlusvõimele jääb vähe ruumi. Ilukirjanduslikest teostest saab palju uut teada. Näiteks seda, kuidas elavad inimesed teistes riikides või milline näeb välja päris ehtne raudrüütel. Raamatud ei ole igavad, sest nendes juhtub alati kummalisi seiklusi. Ajaloo tunnis peame palju fakte pähe õppima. Lugemine on aga lihtsalt hea viis enesearendamiseks. Kui loen palju, saab minust tark inimene. Haridus on aga meie ühiskonnas hinnatud. Nii on mul võimalik tulevikus leida hea töökoht, luua oma pere ja elada õnnelikult.
eksponeerimine mitmekülgse nähtusena, inimliku universalismi mõõdupuuna. Kui Barthes armastab teooriaid, siis Undile on kalkuleeriv eneseväljendus võõras. Ta toob vaid välja kohad, kus reflektsioon automaatikale vahele segab. Tema romaanide tegelased on kogemuslikud, tegelaskujude ego piire hajutuvad, voolavad, tegelaste pideva energia ja teadmiste vahetusele tuginevad. Silmatorkavalt dialektiline struktuur ning postmodernistlik olemisekujutus teevadki Undi ilukirjanduslikest teostest modernismi ja postmodernismi vahel seisja. Samas ei ole Unt kaasa läinud 80ndatel Eestisse jõudnud tekstikeskse kirjutamisega. Nii Unt kui Barthes on pigem kunstnikud kui poliitikud, pigem esteetikast kui eetikast lähtuvad, mängu jumaldavad. Mõlemad on hoidunud aktiivsest poliitilisest tegevusest ning räigetest sõnavõttudest poliitilistel teemadel, mõlemad on mõõdukad ja mugavad. Mütoloogiad on kirja pandud eelkõige ilukirjandusliku taotlusega, justkui teaduseelsed
annaabi.ee 
