Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks (daguerre'otypie). 7. jaanuaril 1839 tehti avastus Prantsuse Teaduste Akadeemias avalikuks. See on ka ametlik fotograafia sünnipäev. Olenevalt valgustus ja vaatlusnurgast paistab dagerrotüüp korraga nii positiivina, kui ka negatiivina. Hoolimata kallidusest muutus dagerrotüüp algul Euroopas ja siis ka Ameerikas väga populaarseks portreteerimismeetodiks. Dagerrotüübid esitatakse alati kas raamitult või ilukarpi paigutatult. Nende pind on väga ôrn ning kriimustub kergesti. Dagerid tavaliselt mõõdus 8x10 cm. Eesti muuseumides leidub paarkümmend dagerrotüüpi, enamik nendest on valmistatud väljaspool Eestit. Ambrotüüp: Ambrotüüp on nõrgalt alavalgustatud negatiiv klaasil, mis mustale aluspôhjale paigutatult näib positiivina. Neid eksponeeritakse tavaliselt raamitult vôi ilukasti paigutatult. Kirjeldatud tehnikat kasutati fotode valmistamisel kuni 1880.aastateni
Paljastunud kohad metallplaadil moodustasid kujutise tumedad pinnad. Sellise tehnoloogias tulemusena saadi kindla valguse langemisnurga all nähtav üliôrn peegelpildina vahetatud pooltega positiivkujutis. Olenevalt valgustus ja vaatlusnurgast paistab dagerrotüüp korraga nii positiivina, kui ka negatiivina. Hoolimata kallidusest muutus dagerrotüüp algul Euroopas ja siis ka Ameerikas väga populaarseks portreteerimismeetodiks. Dagerrotüübid esitatakse alati kas raamitult või ilukarpi paigutatult. Nende pind on väga ôrn ning kriimustub kergesti. Dagerid tavaliselt mõõdus 8x10 cm. Eesti muuseumides leidub paarkümmend dagerrotüüpi, enamik nendest on valmistatud väljaspool Eestit. Ambrotüüp Ambrotüüp on nõrgalt alavalgustatud negatiiv klaasil, mis mustale aluspôhjale paigutatult näib positiivina. Tegelikkuses tumedad kohad on negatiivil heledad ja tegelikkuses mustad pinnad on negatiivil täiesti läbipaistvad
annaabi.ee 
