"Ilu ja inetus keskajal"
Ehk
siis välimuse tõttu kannatasid põhiliselt naised. Väline ilu on väga subjektiivne ja
selle mõistmine möödub läbi aegade. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult
jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut
paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on
kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama
kõhnust, mitte vormikust. Mehe ilukanoonid ei ole väga muutunud. Mehe peale
vaadates peab tekkima tunne, et ta kaitseb sind ja on nagu ,,kivist müür".
Samuti on ilu ka kultuuriline nähtus. Nii ilu kui inetuse kaanonid on kultuurist
kultuuri kandudes kohavahetusi ette võtnud. Umberto Eco rõhutab, et nii ilu kui
inetus on kokkuleppelised kultuurinähtused ja mingit universaalset «ilu» ega
«inetust» ei saa olla. Kõik sõltub kontekstist ja situatsioonist.