Riietumine keskajal
XIII- XIV sajandil olid kasutusel eest nööriga seotavad keebid. Nööbid, valmistati
nahast, luust või metallist, tulid kasutusele alles XII sajandil. Selle ajani täitsid seda
otstarvet paelad ja pandlad, mis samuti ka riiet kaunistasid. Üks vanemaid
riidekinnitusvahendeid on ka riidenõel. IX sajandil kasutati kogu Euroopas riiete
ehtimiseks vääriskive. Peale kuljuste kanti ka teisi kõlisevaid ehteid. Laialt olid levinud
tilisevad kuldripatsitega kaelakeed.
Tähtis iludetail oli vöö. Ehisvööd valmistati sageli kuldlülidest ja kaunistati
vääriskividega. Kõik lülid olid sealjuures kunstiteosed lõvide, lohede või lindudega.
Hinnalt oli selline vöö sama kallis kui osta mõis koos talupoegadega. Vöö küljes võis
rippuda ka lõhnatoos, mida prantsuse ülikud nimetasid lõhnaõunaks. Keskajal armastati
kangeid aroome ja peeti neid kasulikuks. Lõhnatoosid olid väga kallid.
XII sajandil hakkas levima lõigete kasutamine õmblemisel