Ilu mõiste muutumine läbi esteetika ajaloo
terviklikkus kui ka Jumala valgus. Keskajal arvati ka, et valgus oli kehade olemuslik
vorm. Sel moel on ta igasuguse ilu põhialuseks. Giovanni Boccacio jättis oma raamatus
“Decameron” kirjeldamata ilusad inimesed keskendudes vaid inetutele. Tema arvates oli
olemas vaid üks võimalik viis olla ilus, inetu aga lõpututel viisidel.
2
Eco ütleb, et igal kultuuril on oma iluarusaamale lisaks ka arusaam inetust.
Siinkohal on inetut peetud ilusa vastandiks, ebakõlaks. Ebakõlad aga ei vasta enam
proportsiooni reeglitele, mistõttu on see inimestele raskesti vastuvõetav. Kuna aga kunst
võimaldab mängida ja kujutada nähtusi nii nagu nad tegelikult ei ole, ntks inetut kaunil
moel, siis muutub inetu täiesti vastuvõetavaks ja isegi meeldivaks kunstis. Näiteks mõjub
Giovanni da Modena fresco “Põrgu” esmapilgul väga õõvastavalt, kuid pikemal
annaabi.ee 
