Anne Vabarna
Koostöö jätkus ja P. Voolaine õhutusel arendas Anne edasi ka Peko teemat. Tulemuseks oli 1929.a.
jõuluks valminud "Peko laulu" II osa (4318 värssi). Seekord P. Voolaine Annele sündmustiku kava
ei andnud, soovitas vaid laulda, kuidas vägimees Peko valitseb rahvast, mõistab kohut ning võtab
muidu osa rahva elu-olust (teisisõnu, just see valdkond, mis "Pekolases" jäi välja arendamata).
Lisandus nõuanne põimida oma lugulaulusse mitmesuguseid rahvalaule (näit. "Ilolaul", "Ilmatütar"
jt.) ja setu muinasjuttegi. Tulemust refereerib P. Voolaine taas ajakirjas "Eesti Kirjandus" (1930).
Kas Annel valmis ka juba enne "Peko laulu" II osa sõnastamist mõni looduseteemaline eepiline
arendus, seda ei võimalda dateeringute puudumine käsikirjade juures ei kinnitada ega eitada.
Ligilähedalt samasse aega paigutuvad aga uued eepilised kompositsioonid "Ivvan Hirmus", (1724
värssi) "Keväjälaul" (2578 värssi), "Tammõlaul" (2781 värssi) ja "Kõivolaul" (1152 värssi)
annaabi.ee 
