Tõnul läks ka äris halvasti ning ta hakkas jooma. Ühel õhtul külmus Prillup rees linnast kojusõites. Peale Prillupi surma käis Maril mitu kosilast, kuid Marile ei sobinud ükski, ta soovis olla vaba naine ja kolida linna. Ühel kadripäeval kui Mari läks Kremeri juurde, soovis ka Kremer teda kosida, kuid Mari keeldus. Kremer pakkus Marile kõike mida ta vajaks, kuid Mari ei tahtnud seda. Siis ütlebki Mari, et ta soovib olla linnas varblane, mitte kanaarilind. Nii ilmneski Mari soov olla kellestki sõltumatu noor naine ja elada linnas oma elu, mitte lasta teistel omale kõik ette-taha ärateha. Ta oli eluaeg teinud seda, mida teised sundisid, nüüd oli sellel lõpp. Näiteks ta oli tava tõttu abiellunud Prillupiga, Mari oli saanud Kremeri armukeseks kuna nii soovisid mehed jne. Ühesõnaga 19.sajandil toimus naiste diskrimineerimine. Naine ei olnud ühiskonnas nii tähtis kui mees.
Kapteyn, kasutades viimistletud lähenemisviisi, nägi Linnuteed kui väikest elliptilist galaktikat. Harlow Shapley-l oli aga hoopis erinev tulemus tema arvates oli Linnutee lame ketas diameetriga 70 kiloparsekit**, lisaks järeldas ta, et Päike asub galaktika keskmest kaugel. Neist kumbki aga ei osanud arvesse võtta valguse ja elektromagnetkiirguse esinemist galaktikas leiduvas tähtedevahelises tolmus. 1930. aastal arvestas sellega aga Robert Julius Trumpler, kelle uurimistöö tulemusena ilmneski tänapäevane Linnutee kuju. Linnutee galaktika Linnutee on väga paljude tähtede ühtne valgus. Linnutee galaktikas on ka meie endi Päikesesüsteem. Oma Päikesega asume me galaktika keskusest kaugel, spiraalse Linnutee pikal harul. Linnuteel on kokku 4 haru. Arvatakse et, eestlased hakkasid Linnutee galaktikat kutsuma sellise nimega seoses lindude rännakuga – arvati, et Linnutee näitas rändlindudele suunda. Aasia riigid nagu näiteks Hiina ja Jaapan kutsuvad seda hõbedaseks jõeks
Mäeotsa talu (Hurt 1864: 14). Nimekirjutusest rohkem pälvisid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajakirjanduses tähelepanu nimevaliku ja nimede keelsuse küsimused. Eesti kohtade kolmekeelsed (eesti, saksa, vene) nimed tekitasid palju segadust ja ühe lahendusena nähti ettepanekut võtta ametlikult ka vene keeles tarvitusele eesti- (ja läti-)keelsed kohanimed (vt nt "Kodumaa kohanimed", Olevik 3.11.1886), jättes saksa nimed kõrvale. Mõnevõrra sellesuunalist arengut ilmneski venekeelsetes vallanimedes, kus varem tavalise saksa nime asemel kasutati eesti tüve (nt Meeri vald vn , vrd sks Gemeinde Meyershof; Suuremõisa vald vn , vrd sks Gemeinde Großenhof; Veriora vald vn , vrd sks Gemeinde Paulenhof). Sellele vastukaaluks aga hoogustus kohanimede venestamine: 1891 anti mitmele vallale vene nimi (Kauksi > Aleksandrovskaja, Palvere > Nikolajevskaja, Uuemõisa > Vladimirskaja), 1893 nimetati Tartu Jurjeviks,
annaabi.ee 
