NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist
kirjutada teatriajalugu kui (tipp)lavastuste ajalugu ja pidades silmas skaalat
traditsioon – avangard, tõdegem, et tipplavastustena on kultuurimälus reastunud
enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6
eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa
eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal
figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani
„Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt
diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid
sünteesiv lavastus „Vanemuises” ja Ilmar Tammuri omamoodi ajast ja arust,
naiivrealistlik tõlgendus Rakvere teatris (Neimar 1996: 4). Rahvusvahelises
teatriuurimuses on rõhutatud vajadust pöörata uuendustega võrreldes samavõrd
annaabi.ee 
