sinist, musta ja valget. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud. Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. El Greco maalis peamiselt pühakuid, apostleid, Jeesust. Nende maiste tegelaste rääkimine taevalike jõududega avaldub eelkõige ilmekates zestides. El Greco oli ka suurepärane portreemaalija, kes suutis lisaks portreteeritava välistele omadustele edasi anda ka tema iseloomu. Suurt tähelepanu pööras ta pilvede maalimisele. "Kristuse lahtiriietumine" "Püha kolmainsus" Krutsifiks "Kristus risti kandmas" "Viienda pitseri avamine" "Krahv Orgazi haudapanemine" "Neitsi ülestõusmine" "Püha perekond" "Toledo äikeses" küsimused Mis sajanditel elas El Greco? Mis saarel ta sündis? Kus El Greco suri?
( Sealsamas 2008: 153) Suure tähtsusega on jaapani teatri ajaloos tantsu- ja laulumängudest 14.sajandil välja arenenud ja tänapäevani Jaapanis suurt populaarsust nautiv nõ, mis tähendab meiterlikkust, võimekust, oskust. Algul kujutas see teater endast usupühadel korraldatud draamaetendusi, mille sisu oli lüürilis-melodraamaline, esitluslaad aga pantomiimilismuusikaline. Nõ-teatris olid näiteljateks ainult mehed. Peategelased esinesid ilmekates maskides ja luksulikes kostüümides. Tavaliselt oli etenduses kolmkuni kuus näitlejat, jutustaja, koor ja orketer. Laval oli tavaliselt väga vähe dekoratsioone, kuid obligatoorseks elemendiks oli foonile maalitud mänd. See traditsioon on püsinud siiani. Tokugawa sogunaadi aastail (1603-1868) oli nõ-teater täielikult ülikute meelelahutus. Eliidi jaoks kirjutati üha uusi näidendeid kuid seejuures säilisid vanad traditsioonid. Keskajast on pärit ka nukuteater bunraku. Oma nime on