Kristjan Jaak Petersoni kokkuvõte Eesti rahvuslik kirjandus saab alguse Petersonist, kes oli andekas luuletaja, tugev mõtleja ja poeet. Teda on peetud esimeseks Eesti luuletajaks, maarahva laulikuks. Tema tähtsust eesti keele jaoks on hinnatud sedavõrd, et tema sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse Eestis emakeelepäeva. Ta hakkas uurima maailma tekke, inimese olemuse ja ülesannete, elu mõtte ning igavikuprobleemide üle, kuid selgele ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Ta püüab küsimustele vastuseid leida põhiliselt mõistusele toetudes. Petersoni arvates, peab inimene vaeva nägema õppides, arendades end läbi elu. Pidadest tähtsaks mõistuse täiust, sest mõistus on oluline ja igavene, seda tuleb arendada, täiendada. Üksi oma jõuga ei suuda inimene täiusklikku õnne saavutada, ligimest tuleb aidata, hoolivust üles näidata. Oluliseks pidas ta veel inimese enda juuri, mis on tähtsad, sest ilma juurteta me pole keegi
Kristjan Jaak Peterson on sügava filosoofilise kalduvusega kirjanik. Peterson ei olnud abstraktne filosoof, vaid intuitiivne, emotsionaalne elav mõtleja. Ta süüvis oma väsimata juurdleva mõistusega igaviku saladusisse ja püüdis kõrgemate mõistete selgemale arusaamisele ning põles igaveses otsimistules. Petersoni vaim mõõtis kõiki igaveste probleemide teede sügavusi, ent selgele ja läbimõeldud ilmavaatele ei suutnud ta veel tulla. Lõplik süntees ja konsekventne konstruktsioon ei olnud ta tugev külg, küll oskas ta aga elu, kultuuri ja maailma suuri küsimusi omapäraselt püstitada, rõhutada ja analüüsimisse süüvida. Kui me Petersoni töid lihtkõnes ja luules vaatleme, tutvume tema elulooga, siis näeme, et teda kõige enam on huvitanud küsimused inimese elu tähtsusest ja õigeksmõistmisest, elu
annaabi.ee 
