RAHVUSVAHELISE ÕIGUSE SÜND JA INDIAANLASTE INIMÕIGUSED
Esmatähtis
oli poliitilise võimu piiritlemine.
Esialgu puudus veel rahvusvahelist lepinguõigust käsitlev teooria. Hiliskeskaegsest
loomuõigusest oli vaja jõuda rahvusvahelise õiguseni. Enne luterliku kirikulõhestamist rääkis
Euroopa veel üht keelt ja ülemeremaade hõivamine toetus tema kirikuõigusele. Euroopa
rahvad ei saanud enam lähtuda ühtsest kirikuõigusest ja paavsti otsustusõigusest ning uut
ühtsust tuli otsida ilmalikust õigusest ja õiguse ilmalikustamisest. Usuküsimused olid
muutunud kokkuleppeliseks ning üksnes maine eesmärk praktilisest rahukindlustamisest võis
leida veel eurooplaste üksmeelse heakskiidu.
Kirikuõiguslased tegid esimese sammu ilmaliku rahvusvahelise õiguse suunas maailma
valitseval Ibeeria poolsaarel. Jesuiit Franciscus Suarez (1548-1617) võttis oma loengus
„Seadustest (De legibus)“ juristide ja teoloogide ees kokku oma aja õigusteooria.
Rahvusvahelist õigust tuli eristada tsiviilõigusest