"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees!
Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks
tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees
kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on.
Ent äkki ei näe teekäija enam.
Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad.
Kuid siis ei kuule teekäija enam.
Hobune aina jookseb ja jookseb ja mõtleb et kas täna peatust ei tulegi? Peremees ei paista aga
liigutavat, jääb ühe kõrtsi juurde seisma, peremees jälle ei liiguta ja jookseb siis koju ära.
Mari oli kodus kui hobune sinna jõudis. Tagasi tuppa tuli ta mees süles.
annaabi.ee 
