Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kui see teil läbi, siis räägime, siis paneme õiged
sihtjooned..."
Kui Indrek Timuski juurest välja tuli, käis tema pea sõna tõsises mõttes ringi, nii hirmus palju oli
ta korraga kuulnud suurtest ja tähtsatest asjadest. Isegi jalad kippusid nõtkuma kantava koorma
all. Kunagi polnud ta end nii rumalana tundnud kui täna. Ta pidi vist küll kõige rumalam olema
mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas.
Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta
tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka
keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega
otse mängides nagu malakaga pähe.
Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii
väikeses toas? Ja nii lihtsas, võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid
saapaid kanda