Eesti Kunst 1980-2000
kunstile senini omistatud eristaatuse kadumisega ning globaliseeruvast kultuuriruumist uute
kunstikeelte ülevõtmise ja kodustamisega. Nii oli kriis õigupoolest kolmekordne, leides aset
ühtaegu majanduslikul, sümboolsel ja keeleväljal. Kuna kunst ei toiminud uutes tingimustes
enam kui poliitilist iseseisvust kompenseeriv kultuuriline mehhanism (nagu seda mõisteti
nõukogude perioodil), jookseb kohaliku kunstikultuuri varasemate illussioonide ja uute
väljundite vahel põlvkondlik veelahe. Noorem põlvkond tajus kunsti senise sümboolse
positsiooni kaotust kui loomulikku lähtepunkti, mida kompenseerisid uut tüüpi
kommunikatiivsuse otsingud. Simuleeritud kriiside puhul ei saa me 1990. aastate kunstis
kuidagi mööda ka sellest, et kunst elas üha selgemini meediatähelepanu ootuses. Kriis ei
piirdunud selles mõttes enam eksistentsiaalsete olukordadega, vaid pigem muutus teistmoodi
annaabi.ee 
