Bernard Kangro
ajavool, aga seda on kerge lugeda. Selles on segi kunst ja kunsttükk.
See on kahe võimaluse vastuolu, tagasivõitmatu mineviku ja vastuvõtmatu oleviku süntees,
millest poeet väljub taoteldavasse hingekoju. See on tuleviku kujundamise püüd, kaugel
nostalgiast või melanhooliast psühholoogilises mõttes, küll aga võib seda olla metafüüsilises.
Sellest Kangro kui kirjaniku missioon: vaimse eestluse hoidmise ja saavutamise kaudu rajada
tulev Eesti reaalsus illusioonivaba ja ajalooline. Saavutanud kord vaimse tõelisuse kauge
Eikuskimaa, meta-maailma -, seda näinud ning sõnastanud, võib saavutada reaalse. ,,Oleme
jõudnud selleni, et kirjandus ei ole mitte mingi reaalse maailma kirjeldamine, vaid inimese ja
elu avastamine, seletamine, kujutamine selles osas, mida iga inimne valge päeva ajal oma
13
mõistusega vaadeldes ja elades ainuõigeks peab, vaid et kõige taga (või all) asub üks teine
annaabi.ee 
