Enn vetemaa
Näidendil on sarnasust Edward Albee
draamaga ,,Kes kardab Virginia Woolfi?". Seda skeemi perekondlike konfliktide kaudu sotsiaalsete
deformatsioonideni varieerib Vetemaa oma teisteski draamades. Näidendis ,,Roosiaed" (1976) on
pragmaatilise ellusuhtumise ohtlikkuse kõrval kõne all veel viimase sõja järelpained; kokkuvõttes kasvab
näidendimaailm rosaarium, kus töötavad vaimuhaiged tsivilisatsiooni üldistuseks. Nagu
"Illuminatsioonides", nii lendab ,,Roosiaiaski" see maailm lõpuks õhku. Vetemaa sotsiaalselt kriitilisima
näidendi ,,Nukumäng" (lavastus 1980) peategelane, võimukas karjäärinaine, uurib revolutsioonivõitluse
ajalugu ning manipuleerib oma uurimisobjektidega nagu nukkudega, eesmärgiks isiklik heaolu. Egoistlikku
pragmatismi käsitab Vetemaa silmakirjaliku ühiskonna väärtuserosiooni tagajärjena. Ideaalidega vanad
kommunistid mõjuvad sümpaatsemana kui uusaegsed küünilised kohanejad