Essee Vilde Mäeküla piimamehe kohta
sinna ajas. Tolle aja kohta võis inimestele vastukarva olla Mari puhul tema võimukus ja
eneseväärikus, mis paljudel naistel siis puudus. Aega, millest raamat räägib, iseloomustab meeste
ülemvõim peres. Mari pole minu arvates midag valesti teinud, kuna ta ei olnud ju Prillupiga
armastusest abielus vaid ainult oma õe laste pärast ja Kremer talle meeldis. Ent siiski, pärast Tõnu
õnnetut hukkumist lõpetas naine lepingu, olgugi, et uue piimamehe kohta tahtsid paljud, ka need
kes ennem ilkusid Mari kallal Kremeriga suhte pärast. Mari kasutas taas oma võimu, lõpetas
lepingu ja soovis vaba olla. Kremer küll palus teda, et ta jääks, aga Mari lausus kuldsed sõnad: "Ma
tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind". See lause selgitab, et Mari oli väga iseseisev ja arukas
naine, kes ei soovi elada kuskil puuris, mehe käskude järgi vaid olla vaba ja teha, mida hing
ihaldab. Minule Mari karakter sümpatiseeris. Mulle meeldis ta võimukus ja julgus erineda teistest,
annaabi.ee 
