Eesti realism/Eduard Vilde/Eesti draama tõus/August Kitzberg
Marile küll
Kremer meeldib, aga lõpuks, ei armasta ta kumbagi meest, mistõttu sünnib pärast Prillupi surma
kindel otsus, et Mari ei jää mõisniku juurde, vaid sõidab linna. Ehk nagu Mari ütleb: "Ma tahan
linnas olla varblane, mitte kanaarilind." Kui Tõnu ka piimamehena läbi põrub, siis tundub see
kõik talle kui üks kohutav unenägu. Prillup oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis. Üks viib
teiseni. Et kõrtsis ilkumisest rahu saada, mätsib ta külameeste suu õllega kinni, mis omakorda
tähendab ka seda, et ta ka ise hakkab üha rohkem jooma ...
Vilde tähtsus
Oma ajaviitejuttudega pidurdas Vilde sentimentaalse tõlkekirjanduse levikut. 90-ndatel jõudis ta
kriitilise realismini ja kujunes selle suuna kandvamaks autoriks. Tema loomingut läbivaks
probleemiks on aadli ja talurahva suhete jälgimine. Ta õhutab talurahvast võitlusele vabaduse
eest. Näitekirjanduses oli ta komöödiazanri arendaja.