A.dumas Kolm musketäri terve raamat
mida harjumatum nendega ollakse, nagu ütlevad vanad sõjamehed.
Istuda sugulasena iga päev rikkaliku laua taha, siluda vana advokaadi kollast ja
kortsus laupa, pügada veidi noori kirjutajaid, õpetades neile peenemaid võtteid kaardi-ja
täringumängus ja võites neilt tasuna ühe tunni jooksul nende terve kuu säästud -- kõik
see meelitas väga Porthost.
Musketärile meenusid küll ebameeldivad kuuldused dvokaatide kohta, mis levisid
juba tol ajal ja olid käibel iljemgi: kuuldused nende ihnsuse, kitsiduse ja paastumise
kohta. Kuna Porthos oli hoolimata kõigest näinud mandat küllaltki heldena
advokaadinaise kohta, välja arvatud mõned harvad kokkuhoidlikkusehood, mis
Porthosele alati ebakohastena tundusid, lootis ta ikkagi eest leida maja, kus elatakse
jõukalt.
Siiski valdasid musketäri ukse juures mõningad kahtlused -- sissekäik korterisse ei
olnud meelitav: pime ja haisev esik, halvasti valgustatud trepikoda trellitatud akendega,