Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
seotud asjad (Torp- Kõivupuu 2003:132). Venelaste vanema põlvkonna seas on levinud
Venemaalt pärit kombe panna kirstu eluajal saadud aurahad ja ordenid ( 1999:
522).
3.1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine
Vene ja eesti rahvausundi kohaselt ei tohtinud laipa üksinda jätta isegi mitte öösel, muidu võis
vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või lahkunu sisse pugeda (Berg 1998: 429), (
1999: 521).
Vene leinamajas pandi surnuvalvamisel surnukeha pingile, sütitati ikoonilamp ning palvetati.
Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks
inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks
peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste
matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999:
521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised