Vene aeg Nõukogude ajal sai palju käia kohvikutes. Kohvikuid oli siis vähe, kuid neis asetleidnud atmosfäär oli huvitav. Kohvikud, kus pakuti ka alkohoolseid jooke kippusid hilistel tundidel muutuma lärmakaks. Seda põhjustas alkoholi odav hind. Kõiki kohvikutesse sisse ei lastud. Kuuekümnendate alguses hakkasid sõitma üpris mugavad autobussid, igatahes mugavamad kui hilisemad Ikarused. Trammides istusid inimesed seljaga akna poole. Lastehaiglates ei soovitatud koridorides liikuda, kuigi liikumisvaegus oleks seda nõudnud. Ka ei lastud viieaastaseid, nooremaid ja vanemaid lapsi, vanematega kokku. Lapsed pasteerisid ja peksid üksteist. Mõnikord näpati ka piiritust. Koolielu oli nagu ikka, õpikud polnud nii inimsõbralikud nagu praegu. Õpetajate hulgas oli tutistajaid, peksjaid, mõnitajaid. Mõnel pedagoogil läksid närvid läbi, palus põlvili, et vait oldaks
"Mida suurem on vabadus,seda suurem on vastutus"(Juhan Peegel) Minu varases lapsepõlves sõitis kord buss number 26 koju. See oli siis, kui meid sõidutasid veel kollased Ikarused. Teatavasti oli sellises bussis keskmise ukse juures kolm istet koos - üks eraldi, ja kaks koos. Kahesel istmel istus umbes kuueaastane poiss oma emaga. Üksikul pingil aga vanatädi tordi ja lilledega. Poiss muudkui kiigutas aga oma jalgu - ikka kops-kops vastu tordikarpi. Tädi ei pidanud vastu ja palus poisil lõpetada. Selle peale vastas ema: "Oi, ärge teda keelake, meil on vabakasvatus." Tädil ei jäänudki muud üle, kui mujale kolida. Buss aga uras edasi.
annaabi.ee 
