Talupoja elu keskajal
niiskemaks osaks ning õhemate muldadega kuivemaks osaks. Esimese puhul jagati kogu
põllumaa talivilja, suvivilja/köögivilja ja kesa vahel, kusjuures söödis olevate alade
pindala ei ületanud ühte kolmandikku (kolmeväljasüsteem). Teisel puhul tunti ainult kesa
ja talivilja vaheldumist (kaheväljasüsteem). Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid
eeliseid: see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad, kasvatada uusi kultuure,
võidelda edukamalt ikaldustega; kui talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili
või vastupidi.
Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga ("viljasaagimine").
Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud
viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui
põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära,
et anda pinnasele väetiseks tuhka.