Vana-Rooma kokkuvõte
Roomas algas keisririigi ajajärk.
Pealtnäha oli riigikorraldus endine: senati istungid jätkusid ja igal aastal valiti
magistraadid. Mõne aja pärast lõpetati rahvakoosoleku kokkukutsumine. Riigi tegelik
juhtimine koondus nüüd valitseha kätte, keda nimetati keisriks. Tähtsamate provintside
asevalitsejana käsutas keiser kõiki Rooma vägesid ja rahvatribuunina oli tal vetoõigus kõigi
magistraatide otsuste üle.
Senatist sai valitseja nõuandja ja magistraadid v iisid ellu keisri otuseid. Magistraadisks
saamine ja senatisse kuulumine andis võimaluse poliitilist karjääri teha, tagas mõjukuse ja oli
suursuguste roomlaste seas kõrgelt hinnatud.
Senaatorite arv kui ka kogu kodanikkond hakaks keisririigi ajal kasvama. Keisrid hakkasid
senaatoriteks tõstma esmalt Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid.
Kodakondsust jagati keisririigis nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele.