Rebeka Kui Aabrahami ja Saara poeg Iisak oli suureks kasvanud,saatsid nad oma ustava teenri Elieseri Naahorisse Mesopotaamias,et talle naist leida. Elieser kohtas kaevul Rebekat ning teda rabas neiu lahkus ja ilu. Ta andis Rebeka vanematele rikkalikult kingitusi ning too nõustus minema Kaananimaale ja Iisakiga abielluma. Kakskümmend aastat hiljem tõi Rebeka ilmale kaksikud Eesavi ja Jaakobi. Kui pojad olid suured,õhutas Rebeka oma lemmikut Jaakobit panema isa kavalusega uskuma,et tema on vanem poeg,nii et ta saaks isa erilise õnnistuse. Rebeka pettus muutis heebrea rahva ajalugu,sest ta andis nende saatuse voorusliku Jaakobi,mitte Eesavi kätesse. Jumal ütles Rebekale:Su ihus on kaks rahvast,kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest-vanem orjab nooremat.(1 Mo
Oma raamatus ,,Kartus ja värin" räägib Kierkegaard Aabrahami ja Iisaki loost. Selles raamatus vaadeldakse Aabrahami kui ,,Usu Rüütlit". Kierkegaardi Aabraham ei tõesta mitte ainult religioosse usu paradigmat vaid ta on imetlusväärne tegelane hoolimata tema mõrvarlikest kavatsustest, sest ta astub julgelt vastu ühe oma kõige kallima inimese kaotamisele. Vastavalt Kierkegaardile on Aabraham kangelane mitte sellepärast et ta kuuletus Jumala käsule vaid kuna ta säilitab oma suhte Iisakiga pärast temast loobumist. Kui Aabraham tõstab noa et Iisak tappa, sümboliseerib see seda et igat inimestevahelist suhet kummitab surma väljavaade. Armastus lõpeb alati kaotusega, vähemalt selles elus. Üks vatus sellele on eksisteerimise asjaolu: vältida küsimust suremise kohta nii palju kui võimalik. Teine vastus sellele probleemidele on seista vastamisi vältimatule kaotusvalule ja nautida õnnelikke suhteid teiste inimestega seni kuni elu kestab