V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
255
tihnikus, nagu piigid lahingus. See oli tõepoolest kaunis korratu segu igasugustest
filosoofiatest, igasugustest unistustest, igasugusest inimlikust tarkusest. Juhtus ka, et mõni
neist pealiskirjadest siin-seal teistest üle säras nagu lipp piigimetsast. Enamasti oli see mõni
lühike ladina- või kreekakeelne mõttetera, mida keskajal nii hästi formuleerida osati:
«Unde? inde? -- Homo homini monstrum. -- Astra, castra, nomen, numen. --
Me'Ya PiP?iiov |xe'va zaxõv. --Sapere aude. -- Fiat ubi vutt.» ' jne. Vahel võis kohata ka
mõnd täiesti mõttelagedat sõna, nagu: 'AvoryxocpaYia2, vist kibe vihje kloostri
reziimi pihta; vahel ka mõnda lihtsat kirikliku kasvatuse õppelauset, mis väljendatud
korralikus heksameetris: «Coelestem dominum, terrestrem, dicito domnum».3
Esines vahel sekka ka heebreakeelseid nõiasõnu, millest isegi kreeka keelt väga vähe oskav