Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Tema müristamine Iiobi peale
läheb niivõrd märgist mööda, et paratamatult paistab silma, kuivõrd ta on iseendaga hõivatud."
(JUNG 2002:18)
Siin räägib Jung algse Ühe lõhenemise algusest, nagu oli sellest juttu eespool. Ainult et seda
erisust ei too sisse mitte kriitiline inimmeel, vaid Jahve ise alateadlikult taipab, et tal on veel ka
,,teine pool". Selle ta omistab Iiobile ning püüab võita taolisel moel, kui ta Iiobi raamatu
lõpuosas kõneleb kõuetormist.
,,Jahve näeb Iiobis midagi sellist, mida me ei omistaks temale, vaid Jumalale - see on võrdne
jõud, mis põhjustab teda välja tooma kogu oma võimu masinavärki ja laskma sel oma oponendi
silme eest läbi käia. Jahve projitseerib Iiobile skeptilise näo, mida ta vihkab, sest nägu on tema
enda oma, mis jõllitab teda mõistatusliku ning kriitilise silmaga." (JUNG 2002:20)
Iiobile esitatakse väljakutse, otsekui ka tema oleks jumal. Kuid mingit teisejärgulist jumalust ei