Sõjasuvi Ruhnul
teises kohas uuesti ilmuda. Ja niiviisi lõputult...
Jegorõtšev mõtles kiiresti lähenevale kohtumisele sõpradega. Salaja lootis ta, et õnnestub käia ja Ljudmillat külastada.
Kas ta pole mind ära unustanud? Vaid ühel korral saime ju kokku...
Päike oli juba ammugi end veest lahti rebinud jakõrgele pea kohae tõusnud, kui laevad hakkasid Kõigustele lähenema.
Siin aga juhtuski see, mida ei osanud arvata:metsa tagant kargasid välja kolm saksa pommitajat ja ründasid
dessantlaevu tormi-iilina. Traallaevad ja kaatrid ei jõudnud veel tuldki avada kui vees hakkasid lõhkema pommid.
Kostis võimas plahvatus, seejärel teine, kolmas...Jegorõtšev vaatas tagasi ja ei uskunud oma silmi: liikurpraam, millel
olid tema sapöörid, oli leekides ja vajus pikkamööda voogudesse. Üks po,,itajatest sooritas uue pealennu. Plahvatus
paiskas põleva praami rusud lahele laiali. Kuidas Jegorõtšev ka ei vaadanud ja pisarais silmi rusikatega ei hõõrunud,
ei näinud ta veepinnal enam ühtegi meest