Kristjan Jaak Petersoni ilmavaade
Täiuses.
Nimelt mõistuse täiuses, sest mõistus on tähtsam, olulisem inimese eksisteerimise tunnus - ta
on igavene. Sellepärast siis, et igavese mõistuse täiuses seisab õndsus, peab inimene oma
mõistust arendama, täiendama, ja sellepärast ei jätku ka Petersonil tühjade moekommete
õppimiseks aega. Ta peab ,,tarkust õppima".
Individuaalse ,,mina" surematuse küsimuses on Peterson sel arvamisel, et inimese
vaim on surematu, igavene. See igavene vaim elab, pannes oma maised ihupaelad hauda
varjule, taevas suure jumala juures.
Kuigi Petersoni ajal ,,kõike ilmlikku juttu ja kõnet peeti lori asjaks" (K. A. Hermann)
ja ,,... taeva ja põrgu võtmed olid ikka pastorite käes, kes oma karja peale ses sihis
(vaimulikkuse poole) mõju avaldasid", nagu G. Suits seda iseloomustab (Sihid ja vaated),
siiski ei alistu Peterson sellele ajavaimule. Tema suhe kirikusse ja selle traditsioonidesse on
annaabi.ee 
